/uudised
est
Uudised
PÖFF võtab fookusesse 100-aastased!
31.10.2018
Fookuses

Eesti riigi sajandast sünnipäevast ajendatuna võtab Pimedate Ööde filmifestival fookusesse 100-aastaste riikide filmipärandi.

Saja aasta eest kujundas esimese maailmasõja lõpp radikaalselt ümber Euroopa poliitilise kaardi ning mõranenud impeeriumide varemeilt idanes rida uusi rahvusriike. Ehkki paljud toona tärganud riigid pidid 20. sajandi jooksul oma iseseisvuse nimel korduvalt võitlema ja nii mõnedki neist kaotasid osa oma kunagisest hiilgusest, kujutab 1918. aasta nende jaoks omamoodi nullpunkti, uue ajaarvamise algust.

Sel puhul toob PÖFF ekraanile 12 riigi – Eesti, Läti, Leedu, Ukraina, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Rumeenia, Ungari, Gruusia, Austria ja Islandi – 12 filmi, mis on nende maade kultuuris omandanud märgilise tähenduse, sündides sageli ebasoodsate ühiskondlik-poliitiliste olude kiuste.

Neist enamiku valmimisaeg jääb 1960ndatesse, kui üksteise järel tekkisid murrangulised uued lained, mis mässasid varasemate filmikonventsioonide vastu ja käsitlesid kriitiliselt kaasaega või minevikku. Osa neist maandus ekraani asemel riiulil.

Programmi nurgakiviks on Kaljo Kiisa „Hullumeelsus” – ridade vahele peidetud totalitarismivastase sõnumiga modernistlik film, mida tsenseeriti ja mille levi oli Nõukogude Liidus piiratud. Käimata jäi ka mainekal Veneetsia festivalil, kus seda näidata taheti. Et tänavu möödub 50 aastat selle kõigi aegade parimate Eesti filmide sekka kuuluva linateose valmimisest, tuleb linastus tavalisest pidulikum, näiteks saabub sel puhul üle pika aja Eestisse filmi operaator Anatoli Zabolotski, hilisem Vassili Šukšini filmide kaameramees.

Tsensuuri hammasrataste vahele sattus ka lätlase Rolands Kalniņši „Neli valget särki” – see 1960ndate läti noorte mässuvaimu edasi andev muusikaline film, mille peaosas on „Hukkunud Alpinisti hotellist” tuntud Uldis Pūcītis, seisis riiulil rohkem kui 20 aastat. Ungarlase Péter Bacsó poliitiline satiir „Tunnistaja” jõudis kodumaal kinolinale alles 1980ndate algul, kui seda oli juba näidatud Cannes´i festivalil.

Sergei Paradžanovi „Unustatud esivanemate varjud”, mille samuti kavast leiab, on 20. sajandi teise poole tähtsamaid Ukraina filme. Tšehhide Pavel Juráčeki ja Jan Schmidti „Josef Kiliánit” peetakse üheks paremaks kafkalikuks linateoseks läbi aegade. Arūnas Žebriūnase „Iludus”, mis avab poeetiliselt lapse mõttemaailma ja esimesi kokkupuuteid elu suurte küsimustega, jõudis äsja, ligemale 50 aastat pärast esilinastust kinolevisse Prantsusmaal.

Suur osa filmidest jõuab ekraanile restaureerituna ja need juhatavad sisse vastavate riikide arhiivieksperdid.

Kava on kokku pannud Rahvusarhiivi filmiarhiivi direktor Eva Näripea ja seda esitlevad PÖFF, Eesti Vabariik 100 ja filmiarhiiv. Fookus saab teoks tänu osalevate riikide filmiarhiividele ja -instituutidele.


FILMID„Elu ei andesta” (Rumeenia)

Viața nu iartă
1958 
Režissöörid Iulian Mihu ja Manole Marcus 

Teise maailmasõja rindel kaevikus sureva Stefani meenutuste kaudu rullub lahti kaht põlvkonda ja mitut ajalooperioodi haarav lugu võõraisse võitluisse kistud ja vägivaldselt rikutud või lõpetatud elude traagikast ning sõja laastavast mõjust inimpsüühikale ja -saatusele. Tagasivaateline narratiiv, milles põimuvad minevik ja olevik, kujutab sõda igikestva olukorrana, kus lihtsad inimesed jäävad alati kaotajaks.

Iulian Mihu ja Manole Marcuse mängufilmidebüüt „Elu ei andesta“ on poeetiline ja patsifistlik film, mille kinematograafiline visioon kõlab hästi kokku samal ajal mitmel pool Euroopas esile tõusnud uute lainete kunstilis-poliitilise programmiga. Mitmekihiline ajastruktuur, ekspressionistlik pildikeel, ebakonventsionaalne jutustamislaad ja sõjavastane sõnum ei mahtunud aga kuidagi 1950. aastail Rumeenias, ent ka mujal Ida-Euroopas domineerinud sotsrealistlikku paradigmasse, mistõttu sai film valmimise järel karmi tsensuuri osaliseks.

„Kuidas olla armastatud” (Poola)

























Jak być kochaną

1963
Režissöör Wojciech Has 

Pariisi lendavast lennukist saab Felicja (Barbara Krafftówna) jaoks ajamasin – ta rändab sõjaaegsesse Krakowisse, kus pakkus teise maailmasõja ajal turvalist pelgupaika oma suurimale armastusele, näitleja Wiktor Rawiczile (Zbigniew Cybulski), keda jahib Saksa salapolitsei ehk Gestapo. Peakangelanna sisemonoloog annab edasi nende kahe suhte valulikku ajalugu. Nagu selgub, ei toonud see eneseohverdus naisele armastust ja armastus ei suudagi alati kõiki päästa.

Tegu on Kazimierz Brandyse samanimelise romaani vaimustava filmimugandusega. Ainus Poola filmikooli meistriteos naissoost kangelannaga: tõsiasi, mis rõhutab – läbi pilkava kummarduse kuulsale stseenile „Tuhast ja teemantidest“, kus peategelased meenutavad oma langenud sõpru – naiste vähest osalust sõjadraamades, nagu oleks nendega toimuv leidnud aset väljaspool „suure ajaloo“ piire. Barbara Krafftowna teeb oma karjääri parima rolli, Zbigniew Cybulski aga esitab väljakutse Maciek Chełmickile, „Tuha ja teemantide“ müütilisele peategelasele.

„Josef Kilián” (Tšehhi)
























Postava k podpírání
1963
Režissöörid Pavel Juráček ja Jan Schmidt 

Kes on Josef Kilián? See on küsimus, millele film vastust ei anna, sest seltsimees Kilián on jäljetult kadunud. Samuti on kui maa alla vajunud kassilaenutuspunkt, kust filmi peategelane Herold ühe pisut pulstunud ilmega miisu rendib. Viivist vältida püüdes teeb Herold meeleheitlikke pingutusi seletamatul kombel haihtunud laenutuspunkti leidmiseks. Portfell kassiga käe otsas, siseneb ta koridoride, ootesaalide ja kontorite rägastikku – absurdi labürinti, kus lõimuvad argised toimetused ning unenäoline irratsionaalsus.

„Josef Kilián“ on film, mis teenis Pavel Juráčekile kindla koha Tšehhi kino panteonis ning mida Juráček ise peab oma parimaks tööks. Tšehhi uue laine ühe kõige värvikama ja poleemilisema esindajana jõudis Juráček lavastada vaid neli filmi, enne kui võimud tema loomingulisele karjäärile 1970. aastate alguses kriipsu peale tõmbasid.

Vaata klippi siit.

„Barnabáš Kosi juhtum” (Slovakkia)


Pripad Barnabáš Kos
1964
Režissöör Peter Solan

Sotsialistliku Slovakkia kinofunktsionääridele omajagu peavalu valmistanud Peter Solani terava satiiriga vürtsitatud film käsitleb igihaljast teemat – võimu korrumpeerivat mõju üksikisikule. Trianglimängija Barnabáš Kos edutatakse sümfooniaorkestri juhi kohale, ehkki nii ülemuste hinnangul kui ka tema enda arvates puuduvad tal selleks igasugused eeldused. Orkestri viimases reas võrdlemisi kiretult trianglit tilistanud halli hiirekese kõhklev tagasihoidlikkus hakkab ootamatust tunnustusest ja kolleegide lömitavast kiitusest kannustatult peagi taanduma. Seejuures ei rahuldu Kos üksnes tuima bürokraadi rolliga, vaid asub talle üleöö sülle kukkunud kõrget ametipositsiooni ära kasutades realiseerima üha totakamaid loomingulisi ambitsioone. 

Võimudele mugavalt kuulekast marionetist saab viimaks avalikult piinlikkust tekitav element, kelle tähelend lõpeb sama järsult, nagu see algas. Orkester on siin mikrokosmos, milles peegelduvad groteskselt toonase paranoilise võimuaparaadi absurdsed, tragikoomilised toimemehhanismid.

Vaata klippi siit.

„Unustatud esivanemate varjud” (Ukraina)
































Тіні забутих предків
1964
Režissöör Sergei Paradžanov

Gruusias sündinud ja kasvanud armeenia päritolu Sergei Paradžanovi esimene meistriteos „Unustatud esivanemate varjud“ valmis Ukraina Dovženko-nimelises filmistuudios ja teenis režissöörile jalamaid üleilmse kuulsuse, pälvides auhindu pea kõigilt olulisematelt filmifestivalidelt. Unenäolisest müstikast, paganlikust sümbolismist ja religioossest ikonograafiast küllastunud, elu ja surma piire trotsiva traagilise elu- ja armuloo esitamiseks kasutab Paradžanov peadpööritavat kaameratööd, ekspressiivset värvidramaturgiat ja intensiivset helikujundust, rikkudes söakalt nii filmikunsti tavapäraseid jutustamiskoode kui ka sotsialistliku realismi kaanoneid.

„Suurel kodumaal“ sattus Paradžanov oma isepäise väljenduslaadi, teravalt nõukogudekriitilise meelsuse ja vastuolulise elustiili tõttu poliitilise põlu alla, arreteeriti ja saadeti Siberisse sunnitööle, vaatamata ulatuslikule rahvusvahelisele protestikampaaniale, milles võtsid tema kaitseks sõna Andrei Tarkovski, Jean-Luc Godard, Federico Fellini jpt nimekad filmitegijad, kunstnikud ja kirjanikud.

Vaata klippi siit.

 „Neli valget särki” (Läti)
Četri balti krekli
1967
Režissöör Rolands Kalniņš      

Cēzars Kalniņš, keda kehastab „Hukkunud Alpinisti hotelli” inspektor Glebskyna Eesti publikule tuttav “läti Harrison Ford” Uldis Pūcītis, paigaldab tööajal telefone, vabal ajal teeb aga bändi ja kirjutab poplaule, mille sõnu peab puritaanlik tsensuur „kohatuiks ja kergemeelseiks”, seega nõukogude „noorsoole ebasobivaiks”. Õigupoolest võib öelda, et see hinnang iseloomustas hästi ka nõukogude kinoametnike arvamust filmi kui terviku kohta, sest kohe pärast valmimist tõsteti linateos „riiulile” ning publiku ette jõudis see alles 1986. aastal. 

Loominguline uljus ja jonnakus, mis väljendub nii Cēzarsi teravalt iroonilistes värssides kui ka filmi konventsioone lõhkuvas dramaturgias ja uute lainete hingusest kantud värskes vormikeeles, osutus niisiis saatuslikuks mitte üksnes kangelasele, vaid ka filmile endale ja selle lavastajale, kes kujutas nõukogude tsensuuri tegelikke toimemehhanisme liigagi tabaval moel.

Vaata klippi siit.

„Sammaldunud kivid” (Austria)
Moos auf den Steinen

1968
Režissöör Georg Lhotsky 

Parunipreili Jutta kurameerib trenditeadliku ja energilise, ent pealiskaudse ärimehe Mehlmanniga, kes plaanib pruudi isa lagunevast barokklossist teha eksklusiivse puhkekeskuse. Vana parun pole aga tulevase väimehe suurejoonelistest ideedest sugugi vaimustuses, eelistades pealetükkivalt lärmakale uuele maailmale uitamist „monarhia sammaldunud kividel“, vaimsetel ja füüsilistel minevikuradadel. Kallima ambitsioonid hakkavad ajapikku ärritama ka Juttat, kel tekivad aina soojemad tunded Mehlmanni kirjanikust sõbra Michaeli vastu. 

Hoogsalt moderniseeruva noore vabariigi tulevikuvisioonid põrkuvad siin mälestustega kunagisest võimsast keisririigist ja süngest natsiokupatsioonist, peegeldes nõnda ilmekalt 1960. aastate Austria ühiskonnas ja kollektiivses eneseteadvuses valitsenud pingeid. Lhotsky mängufilmidebüüti peetakse 1960. aastate tähelepanuväärseimaks Austria ekraaniteoseks ning sealse „uue laine“ esimeseks pääsukeseks.

„Hullumeelsus” (Eesti)

1968
Režissöör Kaljo Kiisk         

Teise maailmasõja lõpupäevil saabub kõrvalises maakohas paiknevasse vaimuhaiglasse natsiarmee erikomando, kaasas käsk sealsed patsiendid hävitada. Likvideerimisaktsiooni katkestab anonüümne vihje, et haiglas varjab end inglise salaagent. Gestapo ohvitser Windisch, kes saadetakse simulandist spiooni paljastama, hakkab uurimise edenedes üha sügavamalt kahtlema nii ravialuste kui ka omaenda psühhomaastike koordinaatides, normaalsuse ja hullumeelsuse piirjoontes.

Korduvalt üheks kõigi aegade parimaks Eesti filmiks hääletatud „Hullumeelsus“ esitab hullumaja mikrokosmosena, milles kangastub reljeefselt mitte üksnes natsirežiimi, vaid igasuguse totalitaarse võimuaparaadi määndunud olemus. Just üleliia ilmekas totalitarismikriitika, milles nõukogude süsteem ennastki ära tundis, andis Moskva kinobürokraatidele põhjuse Kiisa meistriteost pea kaks aastakümmet laiema publiku eest varjul hoida.

Vaata klippi siit.

„Pirosmani” (Gruusia)
1969
Režissöör Giorgi Šengelaia

Gruusia kunstnik Pirosmani (Niko Pirosmanišvili, 1863–1918) suri vaesuses, sest ta ei suutnud müüa oma töid niigi palju, et söögiraha teenida. Iroonilisel kombel läks tema primitivistlik stiil hiljem moodi ja allesjäänud maalide eest maksti hiigelsummasid. See kõrgelt hinnatud linateos keskendub Pirosmani igapäevaelule Gruusias ning on üles võetud julge fantaasialennuga. Polnud ju kunstniku kohta saada kuigi palju faktimaterjali – suurem osa tema eluloost tuli kokku panna legendide ja kuulujuttude põhjal.

Lavastaja Giorgi Šengelaia hoidub klišeelikust kujutluspildist kunstniku elust, eksperimenteerides hoopiski tema stiilil põhinevate värvikontrollitehnikatega. Avtandil Varazi mängib õrnatundelist, kuid järeleandmatut kunstnikku, kes müüs toidu eest oma maale baaridele ja restoranidele ning töötas enamjaolt üksinduses.

Iga pildike kujutab stiililt mõnd Pirosmani maali – lihtsad jooned ja pastelsed värvid, sugestiivselt tühjuses heljuvad kujundid ja vastukaja, mis tuleneb prantsuse impressionistide teostest.

„Pirosmani” on võitnud auhindu Briti filmiinstituudilt ja Chicago filmifestivalil.
„Iludus” (Leedu)
Gražuole
1969 
Režissöör Arūnas Žebriūnas 

Õbluke Inga on ilus „nagu muinasjutuprintsess“ ja tantsib „nagu lumehelbeke“, teenides sõpradelt hüüdnime Iludus. Tüdruk elab pisut räsitud ilmega vanas kortermajas muretut lapseelu, hullab sõpradega hoovis ja lippab mööda linna ringi. Idülli purustab tõsise olekuga ja kiuslikuvõitu uus naabripoiss, kes keeldub Ingat imetlemast, lüües nii ta enesekindluse kõikuma. 

Ehkki peategelased on lapsed, ei ole tegu lastefilmiga. Helgesse atmosfääri toovad tumedamaid toone hetked, milles kangastuvad nii möödunud aegade ängistavad varjud kui ka oleviku pained, purunenud unistused ja tühjad lootused. „Iludus“ hoidub teadlikult sotsrealistliku kino trafarettidest ja eelistab kõnelda metafooride kaudu, mõjudes tänapäevalgi kui sõõm värsket vihmajärgset õhku. Filmi õhuliselt ekspressiivse, ent täpse kaameratöö taga on Algimantas Mockus, kes osales 1960. aastail operaatorina ka mitme Eesti ekraaniteose („Jääminek“, „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ja „Libahunt“) loomisel.

„Tunnistaja” (Ungari)
A tanú
1969
Režissöör Péter Bacsó

„Tunnistaja“ on süsimust satiiriline komöödia, mis tögab armutult Ungaris 1949–1956 valitsenud stalinistliku režiimi absurdset võimuaparaati ja paranoilist õhustikku. Sõjajärgses toidupuuduses oma suurt peret näljast päästa püüdes ei jää lihtsal maamehel József Pelikánil üle muud kui tappa siga, kes on kollektiviseerimise eest sõna otseses mõttes põranda alla peidetud. Illegaalne seatapp, mida ei õnnestu valvsate pealekaebajate eest varjata, viib Pelikáni trellide taha. Ent karistuse asemel satub Pelikán poliitiliste intriigide tulipunkti. Kohaliku funktsionääri seltsimees Virági eestkostel edutatakse hämmeldunud Pelikán järjest kõrgematele ametipostidele, hoolimata sellest, et ideoloogilise võhiklikkuse tõttu saadab vastne võimusoosik korda ühe fopaa teise järel. Peagi selgub, et vastutasuks kummastavate privileegide eest tuleb Pelikánil esineda fabritseeritud tunnistusega näidisprotsessis oma ammuse sõbra üle, kellest režiim vabaneda soovib.

„Mõrvalugu” (Island)
Morðsaga
1977
Režissöör Reynir Oddsson

Selles mahedavärvilise pildikeelega Islandi diskoajastu peredraamas põimuvad armastus ja viha, naudingud ja valu, seks ja surm. Keskealise abielupaari Róberti ja Margréti suhetes on kirg juba ammugi asendunud tüdimusega. Edukas ärimees peab armukest ja ei häbene ka oma seadusliku kaasa silme all võõraste naistega flirtida; igavlev koduperenaine põõnab poole päevani, trimpab kodutöid tehes vägijooke ning fantaseerib kõrvalehüppest nõudepesumasinaparandajaga. 18-aastane peretütar Anna kasutab iga võimalust, et kodu mürgisest atmosfäärist pääseda. Pereisa Róbert türanniseerib nii naist kui ka tütart, kuid viimase suhtes hakkavad mehes aegamööda pead tõstma võrdlemisi siivutud mõtted. Pikalt pulbitsenud pinged kulmineeruvad fataalse lõppvaatusega…
 
Reynir Oddsoni lavastajadebüüt „Mõrvalugu“ oli esimene täies mahus Islandi kodumaiste talentide poolt loodud mängufilm, mis kuulutas üksiti Islandi „kinokevade“ saabumist.