/uudised
est
Uudised
PÖFF kuulutas välja Balti võistlusprogrammi
02.11.2018
PÖFF

Pimedate Ööde filmifestivalil võtavad üle pika aja omavahel mõõtu Eesti, Läti ja Leedu filmid. Ekraanile jõuab 11 linateost – viimase aasta jooksul valminud parimad pikad mängu-, anima- ja dokumentaalfilmid. 

Eestit esindavad mängufilmid „Seltsimees laps” ja „Võta või jäta” ning animafilm „Kapten Morten lollide laeval”, mis on seni tiirelnud üksnes välisfestivalidel ja jõuab siinsete vaatajate ette esimest korda. Eesti kinolevis saab "Mortenit" näha alles märtsis. 

Lätist on kavas mängufilmid „Vaht suus” ja „Bille” – viimane põhineb ühe sealse tuntuma kirjaniku Vizma Belševica samanimelisel autobiograafilisel teosel ja lubab tõmmata huvitavaid paralleele „Seltsimees lapsega” –, aga ka dokumentaalfilm „Jätkub...”, vanameister Ivars Seleckise värskeim töö, mis samamoodi nagu Marje Jurtšenko „Aeg on siin” jälgib laste esimest kooliaastat, andes selle kaudu läbilõike ühiskonnast. Film esindab tänavu Lätit ka mitteingliskeelse filmi Oscari konkurentsis.

Leedust kuuluvad valikusse mängufilmid „Hingeõhk marmoril”, „Suve ellujääjad” ja „Tuhk lumel” – viimase aluseks on Ruta Sepetyse eesti keeleski ilmunud raamatul „Hallaaegade algus”, mis käsitleb leedu rahva küüditamist ja elu Siberis 15-aastase tüdruku pilgu kaudu – ning dokumentaalfilm „100 aastat koos”, mille peategelased on inimesed, kes on sama vanad nagu Leedu riik.

Kolme riigi koostöös on valminud dokumentaalfilm „Ajasillad” – rännak läbi 1960ndatel Balti riikides tekkinud uue laine dokumentalistika poeetiliste filmimaailmade. Ka selle linateose puhul on tegu Eesti esilinastusega.

Tähelepanuväärne on, et programmi valitud filmide autoritest on koguni seitse naised. Noorim režissöör on 27-aastane Marija Kavtaradzė ja vanim 84-aastane Ivars Seleckis.

Balti filmide võistlus oli PÖFFil kavas ka aastatel 2008–2011.


„Võta või jäta” (Eesti)

Režissöör Liina Triškina-Vanhatalo 

Ühel unisel laupäevahommikul saab 30-aastane ehitaja Erik jalustrabava uudise: endine tüdruk­sõber Moonika, keda mees pole pool aastat näinudki, on just lapse sünnitanud. Tüdruku. Naine ise pole emaduseks valmis ja kui mees last endale ei taha, läheb tüdrukuke lapsendamisele. Võta või jäta! See on lugu Eriku pikast, keerulisest ja kohati koomilisest isaks kasvamise teekonnast. Lugu, mille käigus tavalisest eesti mehest saab igapäevaelu kangelane, Superman, kes on oma isaduse eest valmis küünte ja hammastega võitlema. Mis teeb isast isa?

Eesti esitus mitteingliskeelse filmi Oscarile.

Vaata klippi siit.

„Seltsimees laps” (Eesti)
Režissöör Moonika Siimets 

On aasta 1950 Nõukogude Eestis ning stalinlik terroriaparaat töötab täistuuridel – kuueaastase Leelo silme all arreteeritakse tema koolidirektorist ema. „Kui sa oled hea laps, siis tulen ma varsti tagasi,” on ema viimased sõnad, kui ta püssimeeste ­vahel ära viiakse. Leelo püüabki kõigest väest hästi käituda, aga ema ei tule ikka koju. Nii sugeneb lapse hinge hirm, et just tema on ema äraviimises süüdi. Mõistmatus aina süveneb, sest „heal” ja „halval” pole sellel segasel ajal justkui enam õiget tähendust. Miks on sinimustvalge ühtäkki keelatud? Kes on rahvavaenlane ja miks hirmus NKVD-lane ümber nende kodu luusib? Kas pioneer olla on au- või häbiasi?

Moonika Siimetsa esimene pikk mängufilm põhineb armastatud kirjaniku Leelo Tungla autobiograafilistel romaani­del „Seltsimees laps ja suured inimesed” ning „Samet ja saepuru”.

Vaata klippi siit.

„Kapten Morten lollide laeval” (Eesti-Belgia-Iirimaa-Suurbritannia)
Režissöör Kaspar Jancis 
Eesti esilinastus

10-aastane Morten ehitab endale mängulaeva, millele korjab meeskonnaks putukad. See on tema unistustemaailm, eemal õnnetust elust väikese sadamalinna kohvikus, kus ta elab koos tädi Annaga. Õnnetu triki läbi muutub ta pisikeseks ja leiab end oma laevalt. Meeskonnaks olevad putukad on kõike muud kui sõbralikud ning meenutavad Mortenile tema ema ning teisi teda ümbritsevaid inimesi. Morten peab hindama ümber oma suhtumise teistesse, päästma oma mängu­laeva hukust ning ise oma elu üle otsustama hakkama.

Film esilinastus Zagrebi animafilmide festivalil.

„Bille” (Läti-Leedu-Tšehhi) 




























Bille
Režissöör Ināra Kolmane 
Rahvusvaheline esilinastus

Tunnustatud läti kirjaniku Vizma Belševica samanimelisel romaanil põhinev „Bille” on kõrvutatav Eesti linateosega „Seltsimees laps”.

Meie ees taaselustatakse 1930. aastate lõpu Läti olustik. Majanduslik kitsikus ei andnud enamikule aega suurteks unistusteks, elada tuli nii kuis sai – illusioonideta. Ühe säärase elus karastunud pere­konna keskmes sirgub noor tütarlaps Bille, kelle unistused on tollase maailma jaoks liiga suured. Kammitsev atmosfäär surub alla tüdruku loovust, soovi maailm vallutada. Näeme lapsepõlve vankumatut usku põrkumas vastu elu karmi reaalsust, mis pritsib näkku kui jäine novembrikuu vihm. Ent filmist jääb kõlama seegi, et endasse uskudes võivad täituda ka lapsepõlve utoopilisemad unelmad. Vähemasti läks nii Vizma Belševicaga, kelle isiklikel mälestustel lugu põhineb.

Vaata klippi siit.

„Vaht suus” (Läti-Poola-Leedu)
Ar putām uz lūpām
Režissöör Jānis Nords   

Auhinnatud režissöör Janis Nords jätkab kulgemist thriller´likel radadel. „Vaht suus” viib vaataja metsade vahele peidetud Läti külakesse. Jala kaotanud ekspolitseinik Didzis (Vilis Daudzinš) keskendub politseikoerte treenimisele, mehest emotsionaalselt ja füüsiliselt eemaldunud abikaasa Jana (Ieva Puke) otsib aga romantikat mujalt. Laguneva perekonna taustal ei märka Didzis oma neljajalgsete sõprade iseloomumuutusi, mille taga on marutaud. Loomade kasvav agressiivsus toimib metafoorina perekonna purunemisele ja mürgi­sele külaolustikule, kus inimesedki tegutsevad nagu verejanulised kiskjad.

„Vaht suus” on sünge samm edasi režissööri eelmisest linateosest „Ema, ma armastan sind”, mis pälvis Berliini filmifestivali lastefilmide võistlusel peapreemia ning esindas Lätit mitteingliskeelse filmi Oscari konkurentsis.

Vaata klippi siit.

„Jätkub...”
 (Läti)
Turpinājums 
Režissöör Ivars Seleckis   

Läti dokumentalistikaklassiku Ivars Seleckise „Jätkub…” on südamlik sissepoole kaemus, kvintessents meie elust, olgu see siis Lätis, Leedus või Eestis täna ja praegu.

Kahe aasta jooksul üles võetud linateos jälgib viit last, kes kasvavad riigi eri paigus. Pereolustike kaudu antakse edasi sotsiaalmajanduslik läbilõige Läti ühiskonnast – näeme nii noori, kelle juured on sügaval maakohas, kui ka peresid, kus vanemad töötavad välismaal.

Film arutleb keeruliste valikute üle: kas tuttav kodukant või jõukas elu pealinnas, perega koos­olemine või majanduslik turvatunne. Nii kujutab „Jätkub…” endast portreed Läti olevikust, tulevikust ja minevikupärandist, mida kodumaa-armastuse kaudu alal hoitakse. Tänu sarnasele aja­loolisele taustale ja geograafilisele asukohale pakuvad need lood ka meile, eestlastele, äratundmist ja mõtteainet.

Läti esitus mitteingliskeelse filmi Oscarile. 

Vaata klippi siit.

„Ajasillad” (Läti-Leedu-Eesti)
Laika tilti
Režissöörid Kristīne Briede ja Audrius Stonys 
Eesti esilinastus           
 
1960. aastatel, samal ajal kui Prantsuse kinokunstis võimutses cinéma vérité, süttis Balti dokumentalistika uus laine. Viimane vastandus Nõukogude Liidu propagandale, tsensuurile. Raudse eesriide varjus laveeriva laine ühiseks nimetajaks kujunes argielu poeesia. Tänapäeval on viimasele lisandunud nostalgia. Sama poeetilis-romantiline vaimsus on edasi kantud dokumentaali filmimeistritest, kes kujundasid tollast, 1960. aastate dokumentalistikapilti. Eestlastest on linateoses esindatud Mark Soosaar ja Andres Sööt.

Eesti osalusel valminud „Ajasillad” on abstraktne mustrite ja elude mäng. Minevik sulandub tänapäevaks, vahel vastupidi, pannes küsima, kui palju või vähe on enam kui poolesaja aasta jooksul muutunud. Nii nagu tollal, saab argielu siingi sügavalt poeetilise ja intiimse tähenduse. Lummav rännak möödaniku ja oleviku radadel. 

Vaata klippi siit.  
„100 aastat koos” (Leedu)
100 metu kartu
Režissöör Edita Kabaraitė 
Rahvusvaheline esilinastus

Leedut võib õigustatult pidada Eesti saatuse- ja teekaaslaseks. Leedu kuulutas iseseisvuse välja kaheksa päeva varem kui Eesti, 16. veebruaril 1918. Filmis „100 aastat koos” jutustavad Leedu lugu riigiga koos kasvanud inimesed. Tundliku dokumentaali keskmes on auväärses eas leedulased, kes olid iseseisvuse väljakuulutamise hetkel Leedu Vabariigi noorimad kodanikud. Tänaseks on kõik portreteeritud kõrges eas, nad on näinud mitut režiimi ja riigikorda. Millised on nende mõtted seoses möödanikuga? Või ehk olulisemgi, kuidas hindavad nad Leedu hetkeolukorda? Režissöör Edita Kabaraitė analüüsib Leedu minevikku ja olevikku läbi nende elunäinud silmapaaride. Eesti Vabariigi väärika juubeli tuules pakub linateos äratundmist, luues paralleele siinse rahva looga.

Vilniuse filmifestivali Kino Pavasaris publiku lemmikfilm.

Vaata klippi siit.

„Tuhk lumel” (Leedu-USA)
Ashes in the Snow
Režissöör Marius Markevičius 
Rahvusvaheline esilinastus

„Tuhk lumel” kannab vaataja 1941. aastasse. On juuni, õhku paitab sume suvesoojus. Teise maailma­sõja koledus pole veel kõigini jõudnud, luusides alles varjuna kusagil kaugel – seda kuni küüditamise õhtuni. 16-aastane Lina (Bel Powley) on üks neist, kes koos perega Siberisse saadetakse. Lina talletab terve teekonna, ka Siberi trööstitu jäisuse, oma joonistustesse – see on tema viis võidelda vastu repressiivsele võimule, säilitada lootus. Tunnustatud Leedu-USA kirja­niku Ruta Sepetyse ajaloolisel romaanil põhinev film on Lina suureks sirgumise lugu, ent sama palju on see kohtumine Leedu minevikuga. 

Linateose massistseenides astuvad üles inimesed, kellest paljusid seob Siberisse küüditatutega lähedane suhe, mitmete jaoks on küüditamine ­olnud isiklik kogemus. Neile on „Tuhk lumel” tagasiminek aegruumi, mida pole võimalik unustada, sest ehkki äärmuslik, vormis see inimesi ja sai osaks nende identiteedist. „Tuhk lumel” on inimeseks olemise ja jäämise lugu oludes, kus ellujäämise ainsaks kindlaks ressursiks oli inimene ise.

Vaata klippi siit.

„Hingeõhk marmoril” (Leedu-Läti-Horvaatia)
Kvėpavimas į marmurą
Režissöör Giedrė Beinoriūtė 

Laura Sintija Černiauskaitė samanimelisel romaanil põhinev linateos hiilib sünge draama ja psühholoogilise thriller' i vahepeal. Izabele (Airida Gintautaitė) elab koos abikaasa ja epileptikust pojaga linnalähedases metsatukas. Haigusele vaatamata on poeg Gailius rõõmsameelne tarkpea. Hoiatuste kiuste lapsendatakse perre teinegi laps – lastekodu kõige salakavalam poiss. Vanemate motiiviks on hääbuva pereelu turgutamise vajadus. Heauskselt tehtud otsus paneb aga alguse perekonna lagunemisele.

Tumeneva atmosfääri taustal kooruvad välja osapoolte saladused ja kahtlused. Režissöör Giedrė Beinoriūtė tungib oma pika mängufilmi debüüdiga inimpsühholoogia varju­listesse soppidesse. Filmi ärevat kulgu toetab poeetiline kaamerakeel, mis muudab filmi müsti­liseks rännakuks. 

Vaata klippi siit.

„Suve ellujääjad” (Leedu) 
Išgyventi vasarą
Režissöör Marija Kavtaradzė 

Toronto filmifestivalil esilinastunud „Suve ellujääjad” on teekonnafilm, ja seda mitmes võtmes. Pauliusel (Paulius Markevičius) on bipolaarne häire, Juste (Gelminė Glemžaitė) taastub enesetapu­katsest. Psühholoog Indre (Indrė Patkauskaitė) saab ülesande sõidutada mõlemad Palanga psühhiaatriahaiglasse. Paralleelselt sõiduga Leedu ühest otsast teise avaneb peategelaste sise­ilm koos selle hirmude, enesekahtluse ja teadmatusega. „Suve ellujääjad” võib esmapilgul mõju­da indie-komöödiale omase vaimsusega teekonnadraamana, ent petliku pinnavirvenduse haju­des seisab vaataja vastamisi vaimselt haavatud inimeste maailmaga. Justkui nakkushaigusena inimesi õõnestav vaimne tervis on mõttekoht ja puudutab ühel või teisel kõiki ühiskonna liikmeid.

Marija Kavtaradzė on oma debüütteosega leidnud tasakaalu ja empaatia selle raske teema avamiseks.

Vaata klippi siit.
Jaga: