/filmid
est
Filmid
Jaga:
Filmide hindamiseks ning personaalsete filmisoovituste saamiseks logi sisse!
Žanr: Komöödia
Programm
Sünopsis

Tšehhi animatsiooni grand old mani Jan Švankmajeri väidetavalt viimane täispikk film „Putukas” on mitmetasandiline, žanre segav ja unenäoline lugu loomingu ning audiovisuaalse etenduskunsti päästvast jõust argipäeva absurd-suses. „Putukas” põhineb Karel ja Josef Capeki satiiril „Putukamäng” (1922) ning selle tegelasteks on harrastusnäitlejad, kes näidendit lavastada püüavad. Švankmajer paneb talle omaselt küsimuse alla reaalsuse sellisena, nagu me oleme harjunud seda ette kujutama. Mängu-, dokumentaalfilmi ja animatsiooni segades loob Švankmajer maagilise ja ettearvamatu maailma, tulvil allegooriaid ja sümboleid. Nii näiteks on üheks tegelaseks mees, kelle roll on mängida sitasitikat, kes veeretab enda ees sisyphoslikku sõnnikupalli.

„Putukas” on võibolla kõige laiema üldistusastmega teos Švankmajeri filmo-graafias, siit võib leida nii sotsiaalse kui ka psühhoanalüütilise mõõtme. Kunst ja looming tõusevad tavaolemisest kõrgemale, aidates puhastada alateadvust. Samas ähvardab korratuse kuristik saavutatu taas põrmu paisata.

„Putuka” esilinastusel tänavusel Rotterdami filmifestivalil ütles Švankmajer, et selle filmi tegemist on ta vaaginud juba 1972. aastast, kui seda soovitas talle animatsioonidest vaimustunud kohalik KGB ülem. Toona Švankmajer keeldus, kuid tunnistas, et aeg on filmi küpsemisele kasuks tulnud. Švankmajer jääb ka „Putuka” juures truuks manuaalsele tehnikale, tõestades selle meetodi maagilist jõudu filmikunstis moodsate digitehniliste silmamoondustrikkide kiuste.

Tõnu Karjatse

Režissöör
Jan Svankmajer

(snd 1934) on oma varasemas loomingus tuntust pälvinud sürrealistlike animafilmide loojana. Mitu tema lühianimafilmi nagu „Punch and Judy“ (1966), „The Fall of the House of Usher“ (1981), „The Pit, the Pendelum and Hope“ (1983) on võitnud auhindu rahvusvahelistel filmifestivalidel. Viimastel aastatel on Švankmajer nimetatud žanrist veidi kaugenenud ja pühendunud draamalikematele lavastustele. 1988 valmis tema esimene n-ö kombineeritud täispikk film „Alice“. PÖFFil on varem linastunud tema kaks viimast täispikka filmi, „Hullus“ (2005) ja „Kuidas elu üle elada (teooria ja praktika)“ (2010). „Putukas“  on tema seitsmes täispikk linatöö.

Filmograafia
  • Neco z Alenky (Alice, 1988)
  • Faust (1994)
  • Spiklenci slasti (Conspirators of Pleasures, 1996)
  • Otesánek (Greedy Guts, 2000)
  • Šílení (2005, Hullus, PÖFF 2006)
  • Prežít svuj život (Kuidas elu üle elada (teooria ja praktika)
  • 2010)
  • Hmyz (Insect, 2018)
L, 17.11.2018
19:15
Tallinn, 
Apollo Kino Solaris
Saal 5
021307
Subtiitrid: 
ENG
Seansikood: 021307
P, 25.11.2018
16:30
Tallinn, 
Coca-Cola Plaza
Saal 9
100706
Subtiitrid: 
ENG
Seansikood: 100706
Filmi info
Riigid: Tšehhi, Slovakkia
Aasta: 2018
Kestus: 98 minutit
Keel: tšehhi
Režissöör: Jan Svankmajer
Produtsent: Jaromír Kallista
Stsenarist: Jan Svankmajer
Operaatorid: Adam Olha, Jan Ruzicka
Montaaž: Jan Danhel
Heliloojad: Bedrich Smetana, Nikolaj Rimski-Korsakov, Petr Iljič Čajkovskij
Osatäitjad: Kamila Magálová, Jirí Lábus, Jan Budar, Ivana Uhlírová, Norbert Lichý
Tootja: Athanor
Festival: Karlovy Vary
Sünopsis

Tšehhi animatsiooni grand old mani Jan Švankmajeri väidetavalt viimane täispikk film „Putukas” on mitmetasandiline, žanre segav ja unenäoline lugu loomingu ning audiovisuaalse etenduskunsti päästvast jõust argipäeva absurd-suses. „Putukas” põhineb Karel ja Josef Capeki satiiril „Putukamäng” (1922) ning selle tegelasteks on harrastusnäitlejad, kes näidendit lavastada püüavad. Švankmajer paneb talle omaselt küsimuse alla reaalsuse sellisena, nagu me oleme harjunud seda ette kujutama. Mängu-, dokumentaalfilmi ja animatsiooni segades loob Švankmajer maagilise ja ettearvamatu maailma, tulvil allegooriaid ja sümboleid. Nii näiteks on üheks tegelaseks mees, kelle roll on mängida sitasitikat, kes veeretab enda ees sisyphoslikku sõnnikupalli.

„Putukas” on võibolla kõige laiema üldistusastmega teos Švankmajeri filmo-graafias, siit võib leida nii sotsiaalse kui ka psühhoanalüütilise mõõtme. Kunst ja looming tõusevad tavaolemisest kõrgemale, aidates puhastada alateadvust. Samas ähvardab korratuse kuristik saavutatu taas põrmu paisata.

„Putuka” esilinastusel tänavusel Rotterdami filmifestivalil ütles Švankmajer, et selle filmi tegemist on ta vaaginud juba 1972. aastast, kui seda soovitas talle animatsioonidest vaimustunud kohalik KGB ülem. Toona Švankmajer keeldus, kuid tunnistas, et aeg on filmi küpsemisele kasuks tulnud. Švankmajer jääb ka „Putuka” juures truuks manuaalsele tehnikale, tõestades selle meetodi maagilist jõudu filmikunstis moodsate digitehniliste silmamoondustrikkide kiuste.

Tõnu Karjatse

Režissöör
Jan Svankmajer

(snd 1934) on oma varasemas loomingus tuntust pälvinud sürrealistlike animafilmide loojana. Mitu tema lühianimafilmi nagu „Punch and Judy“ (1966), „The Fall of the House of Usher“ (1981), „The Pit, the Pendelum and Hope“ (1983) on võitnud auhindu rahvusvahelistel filmifestivalidel. Viimastel aastatel on Švankmajer nimetatud žanrist veidi kaugenenud ja pühendunud draamalikematele lavastustele. 1988 valmis tema esimene n-ö kombineeritud täispikk film „Alice“. PÖFFil on varem linastunud tema kaks viimast täispikka filmi, „Hullus“ (2005) ja „Kuidas elu üle elada (teooria ja praktika)“ (2010). „Putukas“  on tema seitsmes täispikk linatöö.

Filmograafia
  • Neco z Alenky (Alice, 1988)
  • Faust (1994)
  • Spiklenci slasti (Conspirators of Pleasures, 1996)
  • Otesánek (Greedy Guts, 2000)
  • Šílení (2005, Hullus, PÖFF 2006)
  • Prežít svuj život (Kuidas elu üle elada (teooria ja praktika)
  • 2010)
  • Hmyz (Insect, 2018)