/filmid
est
Filmid
Jaga:
Filmide hindamiseks ning personaalsete filmisoovituste saamiseks logi sisse!
Märksõnad: Donbass, Vägivald, Satiir
Programm
Sünopsis

Sergei Loznitsa on tuntud dokumentalist, kelle lavastatud mängufilmidele on omane maksimaalselt tõetruu lähenemine. Filmis on kolmteist süžeeliselt küll kaudselt omavahel seotud episoodi, kuid ometi on nendel ühine nimetaja.
Novorossija on groteskne ja absurdne moodustis ning seal elavad tavalised inimesed tõejärgse ajastu absurdses argipäevas. Sõjaseisukord, juhuslikud pommid, korruptsioon, ajupesu, „puhkusel” viibivad sõbraliku naaberriigi sõja-väelased, võltspatriotism ja 70 aastat tagasi pooleli jäänud ideevõitlus „fašismiga”.
Autor „tõlkis” selle elu Novorossijas kunstikeelde ja sai tulemuseks tragikomöödia. Dokumentalisti taustaga Loznitsa on oma filmis küll konkreetne, kuid samas üldistav. Ta toob välja ilmingud, mis oleks võinud ja võivad juhtuda samamoodi ükskõik millises postsovjetlikus ruumis. Tinglikult võiks filmi kaasautoriteks nimetada seitset inimest, kes on jäädvustanud sealset elu oma mobiiltelefonidele ja jaganud neid klippe Youtube’is, lisaks on ka mitmed pealtnägijate jutustused. Filmi stsenaarium on ammutanud ainest just neist tõsielulistest materjalidest. Millegipärast pole Venemaal sellele filmile linastus-luba antud…
Loznitsa esimene mängufilm „Minu õnn” pälvis 2010. aastal PÖFFi grand prix’. „Donbass” sai selle aasta Cannes’i võistlusprogrammi Un certain regard auhinna parima režii eest.
Mihkel Möölman

Režissöör
Sergei Loznitsa

(snd 1964) on lõpetanud Kiievi Polütehnilise Instituudi inseneri ja matemaatikuna ning töötanud aastaid kõrgtehnoloogia valdkonnas. 1997. a lõpetas Loznitsa Moskva Filmikooli (VGIK), kust läks Peterburi edasi õppima dokumentaalfilmide tegemist. Tema režissööridebüüt „Minu õnn” võitis 2010. a grand prix’ PÖFFi EurAsia võistlusprogrammis, 2012. a Cannes’is FIPRESCI preemia pälvinud Loznitsa teine mängufilm „Udus” linastus PÖFFil Screen Internationali kriitikute valiku programmis. PÖFFil on esitletud ka lavastaja hilisemaid dokumentaalfilme „Maidan”, „Austerlitz” ja „Sündmus”.

Filmograafia
  • Schastye moe (Minu õnn, PÖFF 2010)
  • V tumane (Udus, PÖFF 2012)
  • Maidan (doc, PÖFF 2014)
  • Sobytie (doc, Sündmus, PÖFF 2015)
  • Austerlitz (doc, PÖFF 2016)
  • Krotkaya (Vagurake, PÖFF 2017)
  • The Trial (doc, Kohus, PÖFF 2018)
  • Donbass (2018)
L, 17.11.2018
20:45
Tallinn, 
Kino Sõprus
020908
Subtiitrid: 
ENG
Seansikood: 020908
N, 22.11.2018
21:30
Tallinn, 
Kino Artis
Saal 1
071407
Subtiitrid: 
ENG
Seansikood: 071407
P, 02.12.2018
18:45
Tallinn, 
Apollo Kino Solaris
Saal 3
171107
Subtiitrid: 
ENG
Seansikood: 171107
Filmi info
Riigid: Saksamaa, Ukraina, Prantsusmaa, Holland, Rumeenia
Aasta: 2018
Kestus: 121 minutit
Keeled: ukraina, vene
Režissöör: Sergei Loznitsa
Produtsendid: Heino Deckert, Dennis Ivanov
Stsenarist: Sergei Loznitsa
Operaator: Oleg Mutu
Montaaž: Danielius Kokanauskis
Osatäitjad: Tamara Yatsenko, Liudmila Smorodina, Olesya Zhurakovskaya, Boris Kamorzin, Sergei Russkin
Tootjad: Ma.ja.de. Fiction GmbH, Arthouse Traffic, JBA production
Festivalid: Cannes (Un Certain Regard - Directing Prize), Karlovy Vary, Toronto, Busan
Sünopsis

Sergei Loznitsa on tuntud dokumentalist, kelle lavastatud mängufilmidele on omane maksimaalselt tõetruu lähenemine. Filmis on kolmteist süžeeliselt küll kaudselt omavahel seotud episoodi, kuid ometi on nendel ühine nimetaja.
Novorossija on groteskne ja absurdne moodustis ning seal elavad tavalised inimesed tõejärgse ajastu absurdses argipäevas. Sõjaseisukord, juhuslikud pommid, korruptsioon, ajupesu, „puhkusel” viibivad sõbraliku naaberriigi sõja-väelased, võltspatriotism ja 70 aastat tagasi pooleli jäänud ideevõitlus „fašismiga”.
Autor „tõlkis” selle elu Novorossijas kunstikeelde ja sai tulemuseks tragikomöödia. Dokumentalisti taustaga Loznitsa on oma filmis küll konkreetne, kuid samas üldistav. Ta toob välja ilmingud, mis oleks võinud ja võivad juhtuda samamoodi ükskõik millises postsovjetlikus ruumis. Tinglikult võiks filmi kaasautoriteks nimetada seitset inimest, kes on jäädvustanud sealset elu oma mobiiltelefonidele ja jaganud neid klippe Youtube’is, lisaks on ka mitmed pealtnägijate jutustused. Filmi stsenaarium on ammutanud ainest just neist tõsielulistest materjalidest. Millegipärast pole Venemaal sellele filmile linastus-luba antud…
Loznitsa esimene mängufilm „Minu õnn” pälvis 2010. aastal PÖFFi grand prix’. „Donbass” sai selle aasta Cannes’i võistlusprogrammi Un certain regard auhinna parima režii eest.
Mihkel Möölman

Režissöör
Sergei Loznitsa

(snd 1964) on lõpetanud Kiievi Polütehnilise Instituudi inseneri ja matemaatikuna ning töötanud aastaid kõrgtehnoloogia valdkonnas. 1997. a lõpetas Loznitsa Moskva Filmikooli (VGIK), kust läks Peterburi edasi õppima dokumentaalfilmide tegemist. Tema režissööridebüüt „Minu õnn” võitis 2010. a grand prix’ PÖFFi EurAsia võistlusprogrammis, 2012. a Cannes’is FIPRESCI preemia pälvinud Loznitsa teine mängufilm „Udus” linastus PÖFFil Screen Internationali kriitikute valiku programmis. PÖFFil on esitletud ka lavastaja hilisemaid dokumentaalfilme „Maidan”, „Austerlitz” ja „Sündmus”.

Filmograafia
  • Schastye moe (Minu õnn, PÖFF 2010)
  • V tumane (Udus, PÖFF 2012)
  • Maidan (doc, PÖFF 2014)
  • Sobytie (doc, Sündmus, PÖFF 2015)
  • Austerlitz (doc, PÖFF 2016)
  • Krotkaya (Vagurake, PÖFF 2017)
  • The Trial (doc, Kohus, PÖFF 2018)
  • Donbass (2018)