/filmid
est
Filmid
Žanr: draama
Märksõnad: poliitika, huumor, religioon
Programm
Sünopsis

Vahest kõige vastuolulisem ja sageli tsenseeritud juudi režissöör Amos Gitaï kasutab piiratud ruumi metafoorina kohalikku trammi, et teadvustada jätkuva Iisraeli-Palestiina konflikti keerukust. Ta on seda teemat varemgi käsitlenud nii oma dokumentaal- („Field Diary”, „West of the Jordan River”) kui ka mängu-filmides („Rabin, the Last Day”), ent seekord on ta otsustanud kujutada igapäevaelu optimistlikes ja erksates värvides. Viimaks ometi tahab Amos Gitaï panna vaatajat naeratama!

Linnatramm alustab oma igapäevast teekonda juudi surnuaia Mount Herzli lähedalt Lääne-Jeruusalemmas, möödub seejärel vanalinna müüridest ja pales-tiinlaste elurajoonidest ning jõuab lõpp-punkti Pisgat Ze’evis, mis kuulub Ida-Jeruusalemmas Palestiina aladele. Nähtamatuks jääv konduktor uurib uudis-himulikult laia reisijaskonda ja silmitseb nende näoilmeid. Inimesed räägivad omavahel seitsmes eri keeles ja esindavad kolme eri usundit. Need üksteisele võõrad, eri riikidest pärit inimesed on trammisõidu ajaks kokku liidetud – nad räägivad poliitikast, meelelahutusest, usust, isiklikest asjust, muredest ja rõõmudest; nad loevad luulet, tsiteerivad raamatuid, laulavad, naljatavad, mängivad, vastandavad ja lohutavad üksteist.

Edvinas Pukšta

Režissöör
Amos Gitai

(snd 1950, Haifa, Iisrael) õppis 1971–75 Iisraelis arhitektuuri ning seejärel Berkeleys, kus ta omandas doktorikraadi ja hakkas tegema lühifilme. Alates 1980. aastast on ta lavastanud üle kolmekümne dokumentaalfilmi ja draama, keskendudes peamiselt Iisraeli ühiskonda muserdavatele lõhedele. 2002. aastal pälvis ta Roberto Rossellini auhinna. Amos Gitaï käis Tallinnas festivalil külalisena 2003. aastal.

Filmograafia
  • Milim (1996)
  • Yom yom (Day After Day, 1998)
  • Kadosh (Püha, PÖFF 1999)
  • Kippur (2000)
  • Eden (2001)
  • Kedma (2001)
  • Alila (PÖFF 2003)
  • Promised Land (Tõotatud maa, PÖFF 2004)
  • Free Zone (2005)
  • Désengagement (2007)
  • Carmel (2009)
  • Lullaby to My Father (2012)
  • Ana Arabia (2013)
  • Tsili (PÖFF 2014)
  • Rabin, the Last Day (2015)
  • West of the Jordan River (doc, 2017)
  • A Tramway in Jerusalem (2018)
L, 17.11.2018
20:30
Tallinn, 
Apollo Kino Solaris
Saal 4
021208
Subtiitrid: 
EST, ENG
Seansikood: 021208
K, 28.11.2018
17:00
Tartu, 
Elektriteater
131806
Subtiitrid: 
EST, ENG
Seansikood: 131806
R, 30.11.2018
19:15
Tallinn, 
Coca-Cola Plaza
Saal 5
150507
Subtiitrid: 
EST, ENG
Seansikood: 150507
Filmi külalised
Režissöör Amos Gitai
Külalistega seansid võivad lõppeda hiljem.
Filmi info
Riigid: Prantsusmaa, Iisrael
Aasta: 2018
Kestus: 94 minutit
Keeled: heebrea, araabia, prantsuse
Režissöör: Amos Gitai
Produtsendid: Amos Gitaï, Laurent Truchot, Catherine Dussart
Stsenaristid: Amos Gitaï, Marie-José Sanselme
Operaator: Eric Gautier
Montaaž: Yuval Orr
Heliloojad: Louis Sclavis, Alex Claude
Osatäitjad: Mathieu Amalric, Noa Ahinoamam Nini, Yael Abecassis, Hana Laslo, Pippo Delbono
Tootjad: Agav Films, CDP
Festivalid: Venice, Warsaw
Sünopsis

Vahest kõige vastuolulisem ja sageli tsenseeritud juudi režissöör Amos Gitaï kasutab piiratud ruumi metafoorina kohalikku trammi, et teadvustada jätkuva Iisraeli-Palestiina konflikti keerukust. Ta on seda teemat varemgi käsitlenud nii oma dokumentaal- („Field Diary”, „West of the Jordan River”) kui ka mängu-filmides („Rabin, the Last Day”), ent seekord on ta otsustanud kujutada igapäevaelu optimistlikes ja erksates värvides. Viimaks ometi tahab Amos Gitaï panna vaatajat naeratama!

Linnatramm alustab oma igapäevast teekonda juudi surnuaia Mount Herzli lähedalt Lääne-Jeruusalemmas, möödub seejärel vanalinna müüridest ja pales-tiinlaste elurajoonidest ning jõuab lõpp-punkti Pisgat Ze’evis, mis kuulub Ida-Jeruusalemmas Palestiina aladele. Nähtamatuks jääv konduktor uurib uudis-himulikult laia reisijaskonda ja silmitseb nende näoilmeid. Inimesed räägivad omavahel seitsmes eri keeles ja esindavad kolme eri usundit. Need üksteisele võõrad, eri riikidest pärit inimesed on trammisõidu ajaks kokku liidetud – nad räägivad poliitikast, meelelahutusest, usust, isiklikest asjust, muredest ja rõõmudest; nad loevad luulet, tsiteerivad raamatuid, laulavad, naljatavad, mängivad, vastandavad ja lohutavad üksteist.

Edvinas Pukšta

Režissöör
Amos Gitai

(snd 1950, Haifa, Iisrael) õppis 1971–75 Iisraelis arhitektuuri ning seejärel Berkeleys, kus ta omandas doktorikraadi ja hakkas tegema lühifilme. Alates 1980. aastast on ta lavastanud üle kolmekümne dokumentaalfilmi ja draama, keskendudes peamiselt Iisraeli ühiskonda muserdavatele lõhedele. 2002. aastal pälvis ta Roberto Rossellini auhinna. Amos Gitaï käis Tallinnas festivalil külalisena 2003. aastal.

Filmograafia
  • Milim (1996)
  • Yom yom (Day After Day, 1998)
  • Kadosh (Püha, PÖFF 1999)
  • Kippur (2000)
  • Eden (2001)
  • Kedma (2001)
  • Alila (PÖFF 2003)
  • Promised Land (Tõotatud maa, PÖFF 2004)
  • Free Zone (2005)
  • Désengagement (2007)
  • Carmel (2009)
  • Lullaby to My Father (2012)
  • Ana Arabia (2013)
  • Tsili (PÖFF 2014)
  • Rabin, the Last Day (2015)
  • West of the Jordan River (doc, 2017)
  • A Tramway in Jerusalem (2018)